Minu pere lugu

Imbi Tanilsoo on kolme lapse ema ja algklasside õpetaja, kes elab pisikeses külas Lõuna-Eestis. Kaks Imbi lastest ei ole tavalised. Esimese poja Tarmo sündides hakkas Imbi üsna pea tähele panema, et poiss on väga tundlik helidele, tal esinevad absurdsed hirmud, ta ei salli võõrast keskkonda ega võõraid inimesi. Kuigi igapäevased toimingud, nagu pesemine ja söömine, valmistasid Tarmole suuri raskusi, tundis ta tähti juba aastaselt! Kui tänapäeval oskavad paljud asjatundjad autistidele isegi spetsiaalset dieeti soovitada, siis Tarmo puhul läks aastaid, enne kui arstid talle diagnoosi suutsid panna. Tarmo ei ole autist, tal on Aspergeri sündroom, millel on paljuski autismile sarnaseid jooni ja mida vahel nimetatakse ka lapseea autismiks.

Teise lapse Kadri areng oli sedavõrd järjepidev, et ema võis rahulikult hingata – tütrega on kõik korras. Kolmas laps, Andri, oli beebina rõõmsameelne, trullakas ja hästi terve laps, hoolimata august südames. Meelehärmi valmistas poja liiga aeglane vaimne areng. Selle põhjuseks olid väga kiired ja sagedased epilepsiahood ajus. Autistlikud jooned, mis olid alguses varjatud, on nüüd, puberteedieas, võimendunud.

Siia raamatusse on Imbi kirja pannud oma loo: kuidas ta tahtis nelja last, kuid saatusel olid temaga teised plaanid. See on südamlik lugu sellest, kuidas väikeses külas elav pere püüab kõigiti oma erivajadustega lapsi õpetada, et neil tulevikus saaks elu kergem olema.

  • 200 lk
  • poolpehme köide
  • 148×210 mm
  • hind poes: 149 kr
  • ilmumisaeg: mai 2009

Üks kommentaar

  1. Ruth Kaldma

    Selle raamatu teeksin mina kohustuslikuks lugemiseks kõikidele pedagoogidele nii koolides kui lasteaedades, või veel parem – juba õpetajakoolituses. Soovituslikuks aga kõikidele lapsevanematele – nii neile, kellel endal on puudega laps, kui neile, kel oleks vaja natuke avardada maailmapilti, et märgata ja püüda mõista, mitte tõtata kiirustades hukka mõistma, inimesi, kes meie ümber elavad ja toimetavad. Meie mõtteviis on paraku erivajaduste osas ikka veel väga kitsas ja sellised raamatud aitavad maailmapilti avardada. Seda enam, et tegemist on meie enda Eesti looga, mitte tõlkekirjandusega.